REISIKIRI

Tanast baobabideni

Pöörame autorattad kõrgendiku liivasele rinnatisele, mille tagant avardub üle horisondi laiuv Mangoky jõgi. Seni on teepeale jäänud jõed olnud piisavalt madalad, et nendest autodega otse läbi sõita. Nüüd on ilmselge, et sellest jõest me oma ratastel läbi ei tuhise. Peame praami abi kasutama. Sadamas on metallist praami meenutav alus loksumas, aga kiiresti selgub, et see olevat juba paar aastat tagasi otsad andnud. Käepärase lahendusena on aga kolmest plekkpantoonist kokku lapitud puit- parv, kuhu on risti rästi palgid peale asetatud. Parv on parajasti nii suur, et sinna mahub ära tihedasti kõrvuti kolm maasturit ning lisaks ka reisilised. Kõige selle nägemine meis turvatunnet ei tekita, kuid suuremaks küsimuseks on hoopiski see, mis jõul see kipakas monstrum üle jõe saab? Õige pea selgub ka lahendus. Parve otsas on kümne meetrine köis ning see osutub parajaks pikkuseks, millest 8 köievedajat saavad kinni haarata. Pilt nagu Ilja Repini maalilt „Burlakid Volgal“ 19.sajandist. Suur erinevus on aga selles, et kui loomarakmeis Burlakid vedasid kaks sajandit tagasi lotjasid vastu voolu mööda maad rügades, siis meie head abilised teevad seda 21-sel sajandil mööda jõepõhja rühkides. Uskumatu, aga see on tõsi. Jõevesi ulatub koolmekohtades rinnuni ning see võimaldab mööda liivast põhja parve enda järele sikutada. Ei ole võimalik …, aga siiski on. Seisame parvel kuumuse käes nõretades ja jälgime toimuvat, suud ammuli.

 

Oleme alles kaheksandat päeva teel, aga sellised hetked ei kipu lõppema. Erilised, hingematvad lootusvaated, vahelduv maastik koos ehedate algupäraste küladega, siirad inimesed, eluolu nagu aastasadasid tagasi, huvitav floora ja fauna – see on Madagaskar!

 

 

TANAST BAOBABIDENI

 

Saabume Tanasse

Kolmekümne viie kraadine leitsak rabab saabudes kohe lennujaamas meid jalust. Läbime nobedasti turvakontrolli, pakid juba ootavad lindil ning õige pea oleme ootesaalis. Seekord oleme reisil kolme perega, kokku lisaks 6le täiskasvanule ka 5 last. Kohtume autorendi firma esindaja Luciga, kellest, nagu selgub, saab järgnevaks kaheks ja pooleks nädalaks meie teejuht.

Kolmest autost kaks autot on meid lennujaamas juba ootamas. Kolmas pidavat õige pea hotelli toodama. Saame vaevalt autod üle vaadatud, kui suured vihmapiisad hakkavad rabinal langema. Poeme autodesse ja nagu ikka, ilma et jõuaks tutvudagi, kust konditsioneer sisse käib, kust tuled ja kojamehed lülituvad ning juba peame startima oma esimese ööbimispaiga suunas. Vihma tuleb nii, et auto esiklaas on troopikakuumuses paugupealt üleni udune. Lõpuks saan kuidagi kojamehed tööle ja tuule puhuma ning sõit läheb juba libedamalt.

Tanasse, nagu kohalikud pealinna Antananarivot lühendatult nimetavad, siseneb lennujaama poolt vaid üks kitsas tee ja arvestades, et linnas elab 5,5 miljonit elanikku, siis on tee loomulikult alati ummikutest pungil. Peale tunni ajast liikluskaoses venimist jõuame lõpuks ööbimispaika. Hotelli juurde kuuluv restoran osutub igati õdusaks õhtustamise kohaks ning peale rohkem kui 24 tunnist lennusõitu ja ummikutes ukerdamist, saame lõpuks esimesed õlled võtta ja ümbrusega kohanema hakata.

 

Hommikul tõdeme, et kolmas auto, mis eelmisel õhtul kohale pidi saabuma, loomulikult kohale ei jõua. Küll aga tuuakse asendusauto, mis väidetavalt meie järgenvas sihtkohas olevat plaanis töökõlbulikuma vastu vahetada. Etteruttavalt võib siiski öelda, et kõik mis ajutine, saab lõpuks olema püsiv. Kahtleme, et see auto meid lõpuni välja suudaks vedada, aga kuna valikut pole ning hädavariandina suudaksime mõnda aega ka kahte autosse ära mahtuda, käivitame mootorid ning stardime meie esimese sihtkoha, Antsirabe, suunas.

Nii Tana kui ka Antsirabe asuvad rohkem kui 1000 meetri kõrgusel merepinnast. See ei ole märkimisväärne kõrgus, samas aga piisav selleks, et paarisajast meetrist pikemaid sirgeid kogu trassi jooksul väga ei näe. Teekond on käänuline  ning niipea kui oru põhja jõuame, kus sirged algavad, algavad ka linnad ja külad ning nende läbimine autode vahel on žongleerimise kunst omaette. Ainsaks liiklusreegliks tundub olema tugevama õigus. Nii kui rikšade, inimeste ja seebude (turjaküüruga kodustatud veis) vahel vabamat läbipääsu näed, tuleb võimalust kiirelt ka kasutada, sest vastasel korral on juba järgmine tegelane sul tee peal risti ees.

 

Kas ikka Aafrikas?

Üks erisus mida juba esimesest päevast oleme märganud, on kohalikud inimesed. Ootuspäraselt võiks arvata, et kuna Madagaskar on osa Aafrikast siis ka siinsed inimesed on Aafrika päritolu. Nii see aga ei ole. Tana, kust oma teekonda oleme alustanud on endine Merina kuningriigi keskus. Merinad on Indoneesia päritolu, mis on hõlpsasti äratuntav ka nende näojoontest. Ajalooliselt on nad üle kolme sajandi olnud Madagaskari saare valitsejateks, kuni prantslased selle 19-nda sajandi lõpus koloniseerisid. Prantslastest rääkides läheb meie reisisaatjal Lucil nina virilaks: prantslased... nende pärast me nii halvasti elamegi. Oleks meid inglased koloniseerinud, siis õitseksime nagu Keenia või Lõuna-Aafrika Vabariik. Pilt, mis meile vastu vaatab, kinnitab seda igati, raske on Lucile vastu vaielda. Aga vähemalt üks asi, mis prantsuse kolooniaid brittide omadest eristab, on head söögid, mida kogeme kogu oma reisi jooksul.   

 

Aafrika päritolu inimesi, sakalavasid, kohtame me hiljem alles Madagaskari läänerannikul. Madagaskar moodustab nagu omaette väikese kontinendi, mis on peale Gondvana hiigelmandrist eraldumist saanud 90 miljonit aastat areneda ilma väliste mõjutusteta. Seetõttu on ka loomad ja taimestik siin Aafrika mandriosast väga eristuv. Rohkem kui kolmveerand looma- ja taimeliikidest on endeemsed ehk kohaliku päritoluga, neid ei leidu kuskil mujal maailmas. Esimesed elanikud saabusid siia meritsi alles kaks tuhat aastat tagasi ning valdavas osas tuldi Kagu-Aasiast ja vaikse ookeani saartelt, vähemal määral ka Pärsiast ja Araabiamaadest. On huvitav tõdeda, et kaugelt idast 8000 km kauguselt oli siia tänu soodsatele hoovustele kiirem ja hõlpsam tee, kui vaid 400 km kaugusel olevalt Aafrika mandrilt, mida lahutab kiirevooluline Mosambiigi kanal. Kuna saabujad olid mitmest eri rahvusest ja rassist, siis on tänaseks Madagaskaril välja kujunenud 18 hõimu, kes kõik räägivad ühise keelena malagassi keelt.

 

Kaunid vaated sunnivad meid tee peal aeg-ajalt peatuma. Eriti maalilised on riisiterrassid, kus usinalt seebudega põldu küntakse.

 

 

 

Nii riisiterrasside ehitamise kunst kui ka seebud on siia toodud koos sisserännanud hõimudega Lõuna-Aasiast. Seebud on lehmadega sarnased veised ning neile on iseloomulik rasvane küür turjal. Seebu on üks Madagaskari eredamaid sümboleid ning neid kohtame oma teekonnal hiljem kõikjal nii põldu kündmas, koormaid vedamas kui ka delikatessina söögilauda ehtimas. Tee peal satume ka seeebude turule. Tegemist on väga olulise traditsiooniga, mida korraldatakse kõikjal üle saareriigi. Nagu pastoraalsetele kogukondadele omane, on ka siin seebu suurimaid jõukuse peegeldajaid. Mida rohkem on sul seebusid, seda rikkam oled.

 

Üks mis siiski selgelt Aafrikat meenutab on silmapiirini ulatuvad punakaspruunid maastikud. Rauarohke muld on pinnaseks põllumajandusele, aga ka telliskivide valmistamiseks, mida Antsirabe lähistel mitmes kohas näeme. Telliskivide tassimine tundub siin olema naiste ja laste tööks. Seda ei kanta kaks-kolm telliskivi korraga, vaid ikka 15-20 telliskivi, mis asetatakse virnas pea peale. Ja nii hommikust õhtuni. Muljetavaldavalt karm vaatepilt.

 

 

Sarvekunst ja fossiilid Antsirabes

Lõunaks jõuame Antsirabesse. Teeme lõunasöögi ja suundume linnaga tutvuma. Meie reisisaatjal Lucil on meile kaks ”tehase” külastust välja pakkuda. Kõlab suhteliselt turistilõksuna, aga osutub kokkuvõttena igati põnevaks elamuseks. Tutvume kõigepealt käsitööga, kuidas seebu sarvedest kõikvõimalikke tarbeesemeid ja suveniire valmistatakse - suuri kulpe, kahvleid, tordilusikaid, linnukesi, kuni male- ja doominonuppudeni välja. Ühe linnukese tegemise protsess tehakse meie silme all algusest lõpuni läbi. Ostame ka endale mälestuseks selle kaasa.

 

Seejärel suundume kalliskivide ja fossiilide „tehasesse“, kus meie suureks üllatuseks müüakse ka fragmente kivistunud puutüvedest, mille vanus võib küündida lausa kümnete miljonite aastateni. Petrifikeerumine ehk puude kivistumine toimub mineralisatsiooni teel. Viimati nägime seda Damaaramaal Namiibias, kus suurel laial maa-alal sai täismõõdus kivistunud puutüvedega tutvuda. Namiibias on nende puutumine, kaasa võtmine ja ostmine rangelt keelatud st „kord on majas“. Siin Madagaskaril müüakse seda lausa avalikult ja üsna olematu summa eest. Kurb, aga nii need taastumatud maavarad tasahilju maha parseldataksegi.

 

Kõige huvitavamaks osutuvad aga pea 100 miljoni aasta vanused teokarbid, mis on poleerimisel saavutanud imelise kristalliseerunud kujunditega pealispinna. 

Enne päikeseloojangut kõnnime veel linna uhkel kaherealisel kesktänaval, mille lõpus kõrgub uhke koloniaalaegne rongijaama hoone. Väheste valgete inimestena oleme siin muidugi rikšameeste peamiseks tõmbenumbriteks.
 
 

 

Ootamatu kullakaevandus ja kuumus

Järgmisel hommikul ärkame koos päikesetõusuga, pool viis hommikul, et varakult teele asuda. Varajane ärkamine ei ole siin kandis midagi iseäralikku, sest enamusele kogu Madagaskari elanikkonnast toimubki elu vaid päikese tõusust päikese loojanguni. Tasahilju sätime ka meie ennast samale looduserütmile. Täna ootab ees kilometraažilt kõige pikem sõit - üle 500 km ühe päevaga. Madagaskaril on see tõeline ettevõtmine, sest edasiliikumise kiirus on prognoosimatu. Korralik tee ei tähenda veel kiiret edasi liikumist, sest mööda sama teed liigub kogu riik kõigi oma sõidukite, loomade ja pereliikmetega. Ning kui siia lisade veel käänulised tõusud ja langused, siis ühe tunniga võib läbida nii 20 km kui ka 60 km. Kõik sõltub oludest ja ka vahepeatustest, mida ikka ja jälle teeme, sest ei suuda uskuda oma silmi. Nii satume ka juhtumisi kullakaevandusse, mis laiub mööduva jõe ääres. Sõna kullakaevandus kõlab küll väga uhkelt, aga siinsetes tingimustes tähendab see karmi käsitööd halastamatus kuumuses. Kümned ja kümned inimesed taovad puunuiadega vastu liivakivi massiivi väikseid auke, mille tulemusena tekib lahtine liivapuru. Puru sõelutakse omakorda jõeveega läbi, lootuses sealt kulda leida. Kogu küla päevane tegevus pidavat tooma paarsada krammi kullaliiva. Pole paha. Ainult et töötajatele endile jääb sellest tasuks vaid üks dollar päevas.

 

 

Lõunasöögi teeme Miandrivadzos, mis on viimastel aastatel oma olulisust kasvatanud kohana, kus alustataks jõereise mööda Tsiribihina jõge. Linn asub madalas jõeorus ning on seetõttu klimaatiliselt üks kuumemaid kohti Madagaskaril. Meie kohale jõudes on termomeetri näit roninud 40 kraadi ligi, mis seisvas õhus paneb kannatuse päris korralikult proovile. Teeme siin vaid lõunasöögi peatuse. Õpime tundma, et kanasuppi osatakse siin tõesti väga head teha. Kurb on muidugi vaadata, kuidas söögi ettevalmistus käib, sest kõige paremini säilinud kana ei ole mitte külmutatud kana (sest külmutusvõimalusi lihtsalt pole), vaid elus kana. Nii siis haarataksegi hoovi pealt paar ringi tuiavat kana ning 40 minutit hiljem reserveeritakse seda juba kanasupina ja Tikka Masalana.

 

Kohtumine Baobabide alleega

Kogu edasise tee peame korralikult gaasi vajutama. Kui muidu on kiiruseks 30-40 km tunnis, siis üritame keskmist kiirust 50-60 km peale tõsta, sest õhtuks on meid ootamas üks reisi olulisi sihtkohti – Baobabide allee. Aasta tagasi kui Botswanas baobabidega tutvusime, saime teada, et suurimad ja erakordseimad baobabid asuvad hoopistükkis Madagaskaril. Maailmas on kokku 9 erinevat baobabi liiki, millest üks asub Aafrika mandril, üks Austraalias ja tervelt 7 Madagaskaril. Ning kõige suursugusem vaade nende looduslikule alleele avaneb Menabe regioonis, Morondava lähistel.

Jõuame kohale kella viieks, täpselt tund enne päikeseloojangut. Viimased 5 km alleeni on tõeline Aafrika, auklikud üles alla õõtsuvad liivateed, aga kohale jõudmine on kõike seda väärt. Ligi 300 meetrit kulgev baobabidest ääristatud punakaspruunist liivast palistatud allee on majesteetlik. Imposantsed kuni 3 meetrise läbimõõduga Sammas-ahvileivapuud on Madagaskari suurimad, ulatudes 30 meetristesse kõrgustesse. Vanimate baobabide vanus küünib ligi kolme tuhande aastani. Baobabide tüvi on pehme ning veerohke, mahutades kuni 100 000 liitrit vedelikku, mis võimaldab neil kuivaperioodid edukalt üle elada. Kuigi baobabide allee kõlab justkui inimkäe poolt loodud rajatisena, siis tegelikkuses on see looduslik juhus, et puud on sedavõrd efektselt kahes rivis kasvama sattunud.

 

 

Eriti kauniks ja arhailiseks muutuvad vaated päikeseloojangul, kui kohalikud inimesed vanikuid peade kohal kandes ja seebu vankrid majesteetlike sammaste vahel vastu liiguvad.

Istume vesteldes bambushüttide varjus, rüüpame jahedat õlut, naudime suurepärast vaadet ja ootame kuni viimased päikesekiired horisondi taha kaovad.
 
 

Õhtuks jõuame Morondavasse, peatume kesklinnas asuvas modernses Select hotellis, mis on justkui naasmine kaugest minevikust pärisellu. Hotelli suurimaks väärtuseks on bassein, kus lapsed ujuda saavad. Hea otsus oli samal õhtul ka autopaagid diisliga täita, sest juba pimeduse tulekul on järjekord tanklates kahtlaselt pikaks kasvamas.

"Madagaskar" reisikirjad

TEEKONDVIDEOD

PILDID