Tagasi Argentiinas
november 2012
Ladina-Ameerika vol.2
Otsustasime,
et parimaks viisiks liikumaks Tshiilist tagasi Argentiinasse, on võtta siiski
buss. Autorentimine oleks liiga tülikaks olnud ning see oleks tähendanud ka veinimõisa
külastusest loobumist, mis ei olnud meie jaoks variant. Bussid on nii Tshiilis
kui ka Argentiinas omaette teema. Istmed on meetrilaiused ning neid saab lasta
horisontaali, nagu lennuki äriklassis. Lisaks pakutakse ka süüa ning kui hiljem
Cordobast Posadasesse sõitsin ning söögi alustuseks konjakit ja lõpetuseks
shampust pakuti, olid igasugused ootused sajakordselt ületatud.
Kui
senini olin seda reisi alates Tshiilist jaganud koos Rannoga, siis Mendozas läksid meie teed eri
suundades. Ranno liikus otse Buenos Airesesse, et sealt kaudu läbi Colonia
Montevideosse minna, aga minu sooviks oli liikuda rohkem põhjasuunas, et lõpuks
mööda maad Argentiina põhjapiiril asuva Iguazuni välja jõuda. Leidsin, et parimaks viisiks on sellel puhul
ühineda San Juanis üheks päevaks TAM-iga ning külastada Ishigualasto
rahvusparki.
San
Juani jõudsin peale keskööd, tiirutasin taksoga pisut aega Lonely Planetis
soovitatud hotelle mööda ning õige pea leidsin sobiva. Järgmisel hommikul oli
meeskooriga üle paari nädala jälle vahva kohtuda ning teekond rahvusparki sujus
kiirelt. Ischgualasto on piirkond, kust on enim leitud dinosauruste skelette
ning oluliseks vaatamisväärsuseks on vahelduvad maastikud. Kogu park on kui üks
suur kuumaastik (mistõttu kutsutakse seda ka Kuu oruks). Vaadata oli väga põnev
ning jäin väga rahule, et sai siit läbi põigata. Miinuspoolele jäi
hispaaniakeelne giid, kes lubas paar sõna ka inglise keelde tõlkida ning seda
ka ta tegi - täpselt kaks sõna.
Edasi
läks teekond Cordoba lähistel asuvasse Villa General Belgranosse. Teekond oli
pikk, aga andis võimaluse näha ära ka Argentiina pampa alasid. Enamasti oli tee peal näha siiski vaid seda, et midagi ei ole näha :) Elu käib ikka ainult
konkreetsetes spottides.
Hommikul
põrutas meeskoor edasi Uruguaisse, Montevideo suunas. Kuna olin selle juba läbi
käinud, siis otsustasin päeva esimese päeva veeta Villa General Belgranos. See
on pisike nukulinnakesest alpiküla keset Argentiinat, täis hotelle ja
restorane. Arvestusväärset rolli mängivad siin Saksa, Austria, Shveitsi ja Itaalia
päritolu elanikud, aga suurimat tooni annavad siiski saksa mõjutused. Aasta
suurimaks festivaliks on Oktoberfest oktoobri alguses, mis olevat oma
mastaapsuselt lausa kolmas Saksamaal ja Brasiilias toimuva samalaadse ürituse
kõrval. Ning kuigi õllepidu oli meie siinolekuks juba läbi, siis kõik poed on
paksult saksa õllekultuurist johtuvaid vidinaid ja pudinaid täis. Ehk siis -
õlu on siin oluline teema. Külas asub kümneid väikseid õllepruule ning
erinevalt ülejäänud Argentiinast, kus räägitakse vaid veinituuridest, pakutakse
siinkandis hoopistükkis õllepruulikodade külastamistuure.
Lisaks
on muidugi müriaad muid festivale aastaringselt nii, et ühtegi festivalivaba
kuud siin ei möödu. Kogu külake elab turismist ja seda on siin väga teadlikult
saksa täpsusega välja arendatud.
Kuigi
Argentiinat on siin vähe, siis on see vahelduseks ometigi suurepärane koht, kus
nautida mägede vaateid, juua Münheni õlut ja süüa bratwursti hapukapsaste ja praemunaga. Eks näis kas organism nii
suurt toitumismuutust suudab vastu võtta :)
Teekonnal
Villa General Belgranost Cordobasse jääb väikene linnake Alta Gracia, mis on
oma nime saanud linna keskmes asuvalt Jesuiidi Estancialt, mis võiks
eestipäraselt tähendada midagi rantso või farmi taolist. See on üks viiest
Unesco kaitse all olevast farmist, mis kõik asuvad Argentiina teiseks suurima linna Cordoba lähistel. Igati uhke
hoone, kus jesuiidid karjakasvatust viljelesid ning samal ajal kui orjad tööd
tegid, kaunite kunstidega tegelesid.
Samas
linnas asub ka Che Guevara kodumuuseum. Che vanemad kolisid Alta Graciasse
seoses lapse astmaprobleemidega ning elasid siin kuni Che kuueteiskümnenda
eluaasta täitumiseni. Väikese koduloomuuseumi ikoonilisimaks elemendiks on
kindlasti mootorratas, millega noor Ernesto läbi Ladina-Ameerika põrutas ning
millest eraldi ka film vändatud. Revolutsioonilistest lausetest jäi ühel
tahvlil silma üks ütlemine: oleme realistid, unistame võimatust. Meenutas
justkui ühe tuntud äriettevõtte loosungit, mis kõlab umbes nii: Rasked asjad
lahendame kohe, võimatud asjad võtavad pisut aega. Kuigi Che revolutsioonilised
ideed ja unistused võimatust, eriti Kongos ja Boliivias, lõppesid veriste
tapatalgute, laipade ja hädaoruga, on mõrtsuk-revolutsionäär senini romantiline
kangelane, keda iga Argentiinlane sügavalt austab.
Edasi
liigun Posadasese, et tutvuda Jesuiidi missionitega Paraguais ning siis juba Iguazusse!