REISIKIRI

Mägi-Karabahhia vol.1

Karabahhia endine pealinn Sushi asub imeilusal kaljukünkal, ümbritsetuna maalilistest orgudest ja püstloodis langevast kanjonist. Veel eelmise sajandi alguses, enne „liitumist“ N. liiduga, nimetati Sushit väikeseks Pariisiks. See väga tugevate Pärsia mõjutustega linn, mida läbis kunagi ka siiditee ning kus elu kees täie jõuga, oli täis uhkeid ja kauneid ehitisi. Täna nõuab selle äratundmine tugevat ettekujutlusvõimet.

1991 aasta 9.mai öösel toimus siin pöörane lahing armeenlaste ja aserite vahel, mille oskuslikku taktikalist plaani veel tänini enamus sõjandusõpikutes eeskujuks tuuakse. Niinimetatud avatud koti taktika alusel suleti neljast linna väljapääsust kolm ning sunniti nii aserid Sushist põgenema. Kuigi sõja lõpuni oli jäänud veel kolm aastat, oli siiski tegemist ühe otsustavama lahinguga, mis sillutas teed tänase pealinna Stepanekeri vabastamisele ja sealt edasi juba kontrolli haaramisele kogu Karabahhias. Esimene tank, mis linna sisenes on paigutatud aukohale mäekünka otsa.

Kuigi tänini on faktiliselt tegemist armeenlaste kontrolli all oleva iseseisva riigiga (mida keegi veel maailmas ei ole tunnustanud), siis juriidiliselt on Karabahhia siiski endiselt osa Aserbaidžaanist. Nii et pinged on endiselt üleval ning piirialadel ei ole soovitav liikuda. Üksikuid granaate ja kuule siin aeg-ajalt lendab. Kohalikud on surmkindlad, et elavad iseseisvas riigis ja nende silmis võib, vaatamata tõeliselt askeetlikele elutingimustele, välja lugeda siirast rõõmu saavutatu üle. Ammu ei olnud sellist patriotismi kohanud.

Saabusime Sushisse varajasel õhtutunnil, päike oli veel kõrgel, aga temperatuur õnneks juba talutaval tasemel. Viimane kilomeeter mööda mäeserva ülesse lookles mööda katkist kruusateed ning lõpuks ülesse jõudnuna saime heita pilgu üle kogu linna. Pilt mis avanes oli ülimalt trööstitu. Lagunenud majad, inimtühjad tänavad ning selle taustal nostalgiline õhtupäike jätsid kõik mulje nagu oleks sattunud kuhugi Mehhiko kivikõrbe, kus tuul üksikuid puulehti mööda kiviklibu edasi lohistab.

Linna keskuses kõrgub väheseid renoveeritud ehitisi – Ghazanchetsotsi kirik, kus aserid sõja ajal oma kõige kallimat varandust – laskemoona, hoidsid. Nad teadsid suurepäraselt, et ainus mida armeenlased kindlasti ei pommita, on nende oma kirik. 

Viisime linna keskplatsi kuumaval asfaldil läbi hüvastijätutseremoonia oma kaasränduri Evelinaga, kes soovis minna avastama kanjonikoopaid ja asusime öömaja otsima.

Evelina tõi saatus meie teele Armeenias. Suundudes Tatevi kloostrisse, märkasime silmanurgast, et kesk kõrgeid teravanurgalisi kaljuservi, mediteerib seal  üks heledapaine reisisell. Hiljem paari tunni pärast kloostrist naastes oli ta end juba ootevalmilt tee äärde sättinud, sest olime esimene ja ilmselt viimane auto kes sel päeval sellel külavaheteel vuras. Nii meie ühine teekond algaski. Selgus et tegemist elukutselise rännumehega, kes juba kolmandat aastat üksinda ringi seikleb. Evelina on Leedust pärit kunstnik ning osutus ülipõnevaks reisikaaslaseks. Nii põnevaks, et ette rutates olgu öeldud, meie teekond ristus veel pärast seda mitu päeva.

Nüüd siis vahetasime aadresse ja lehvitasime üksteisele. Evelina suundus oma seljakotiga kuhugi pool-rusustunud majamüüride vahele, meie öömaja otsima. Liiklesime ühelt kõrvalt tänavalt teise ning maandusime lõpuks ühe lootusetuna näiva halli raudvärava taga. Kohalikud teadsid rääkida, et siin pidavat olema kodumajutus. Peale mitmekordset prõmmimist avati lõpuks siiski värav ning selle tagant ilmus välja perenaise naeratav nägu, justkui päike. Olimegi õiges kohas.

Väliselt trööstitu fassaadiga kahekorruselises majas oli paar korraliku ja puhast tuba, kuhu end elama sättisime. Perenaine ei lasknud pikalt asju sättida, kutsus meid kohe agaralt laua taha, pakkus süüa-juua ja hakkas ilma pikemat sissejuhatust tegemata oma traagilist elulugu ette vuristama: kuidas nad elasid õnnelikult Bakuus; kuidas neid hakati ühel hetkel taga kiusama; kuidas nad pidid selle eest Karabahhiasse põgenema; kuidas nad sõja üle elasid ja mis see kõik neile tähendas. Kuulasime  sõnatult.

Mõne tunni pärast saabus koju ka energiline peremees Saro, suu laias naerus ning silmad sädemeid pildumas. Nähes meid oli tal kohe valmis sõjaplaan – „nüüd kohe linnapeale ja ma näitan teile, mis meil siin müüride vahel tõeliselt varjul on“. Loomulikult võib sellisest pakkumisest vaid unistada ja kaks korda me end kutsuda ei lasknud.

Saro oli tõeline oma riigi patrioot ning väga laiade ajalooteadmistega. Mõne hetkega suutis ta seletada oma koduvärava tagant vonkleva rohtu kasvanud teekese iidseks siiditeeks ja kõik tee peale jäävad varemed uhketeks pärslaste-aegseteks majadeks. Nelja tunniga olime läbinud justkui virtuaalse ajalooretke läbi esmapilgul küll olematu linna, kuid mis sada aastat tagasi veel kees ja pulbitses elust. Saro suutis meie jaoks ta taas pulbitsema panna, sest iga müüri juures joonistas ta meile silme ette kunagise lossi.

Aadresside asemel on majade ustel, mis katust kanda jaksasid, kirjutatud värvipintsliga peremehe nimi. 94-ndal aastal peale sõda oli kõigil siin võimalus maja oma soovi järgi valida. Sinna kuhu oma nime kirjutasid, see ka sinule sai kuuluma. Kõlab justkui Metsiku Lääne lugu maade jagamisest, ainult Metsiku Ida versioonina ja toimus see kõik alles 15 a tagasi. Saro majal oli ühe teise mehe nimi ja meie tähelepanu juhtiva küsimuse vastusena selgus, et nad olid vahetuskaubana oma majad ära vahetanud, kuid nime ei ole mõtet enam üle kirjutada, sest kõik linnakeses teavad seda.

Teekonna lõpp oli eriti irreaalne. Peale pikka kolamist sõjas laastatud linnatänavatel, looduslike miinide ehk lehmakookide vahel, jõudsime imekaunile kaljusele platoole, mis meie suurimaks üllatuseks olevat kasutusel metsiku golfiväljakuna! Nimelt, olevat üks pururikas välisarmeenlane selle siia mõned aastad tagasi rajanud ning aegajalt käivat ka lööke harjutamas. Kuna ta oli kodus oma jalga vigastanud ja sel hooajal veel Karabahhiasse koduväljakule mitte jõudnud, siis oli väljak suhteliselt rohtukasvanud ning ka meie harjutuslöögid jäid seepärast tegemata. Kuid panime taaskord silmad unistades kinni ja silme ette ei olnud keeruline manada vägagi korralikku golfiväljakut.

Jõudsime õhtuhämaruses koju tagasi ning saime lõpuks esimest korda sel päeval hinge tõmmata. Kuid, nagu kohe selgus, seda mitte kauaks. Mõne hetke pärast koputati uksele ning sisse astus … ei keegi muu kui meie leedulasest uus sõber Evelina! Tema olevat siiamaani mööda kaljukoopaid ringi hulkunud ning ööseks endale magamisaset otsinud. Kuna aga koopad olevat olnud niisked ja sobivaid puualuseid ka ei olnud, siis otsustanud ta lõpuks ikka linna tagasi pöörduda ning midagi kuivemat endale leida. Ning kuna siin läheduses olevat keegi vanamammi talle põlevail silmil rääkinud linna saabunud kahest turistist, kes pidavat olema pealegi veel eestlased, siis oli tal kõhklematagi selge kuhu suunas sammud seada. Meil muidugi kohtumisrõõm suur ning Saro pere lisas kiirelt ilma sõnagi lausumata koha lauale juurde.

Istusime kõik koos ümber lauakese, mis lühikese ajaga täitus kõikvõimalike parimate paladega armeenia köögist. Tagatipuks nööbiti veel ka kohalik puskar lahti ning hoogne toostide väljakäimine läks lahti. Evelina avas oma ande ja kaevas seljakoti põhjast välja armeenia rahvuspilli Duduki. Õhtu edenes hoogsalt ning tooste jätkus varaste hommikutundideni.

"Kaukaasias" reisikirjad

TEEKONDVIDEOD