REISIKIRI

Hondurasest Belisesse

Mida rohkem oleme muistsete Maia linnadega tutvunud, seda põnevamaks on need muutunud. Sarnast tunnet kogeme ka Hondurases, kuhu tulime selleks, et külastada ühte iidseimat maia linna Copani. Copan ei ole kindlasti kõige suurem ega kõige kõrgemate trepppüramiididega linnak. Küll aga üks vanemaid ja sisukamaid, kust pärineb suurem osa sellest, mida täna maiadest teatakse.

Copani puhul on teada, et siin elasid maiade õpetlased, teadlased ja arhitektid. Eriti huvitavaks teeb selle siinsed leiud, skulptuurid ja detailide rohked kivinikerdused, see on selgelt erinev eelnähtust. Kõige põnevamaks objektiks on kahtlematult ühe püramiidi pealispinna alt leitud Rosalila tempel, mille koopiat eksponeeritakse täiselusuuruses siinsamas kõrval asetsevas muuseumis.

 

Rosalilal kujutatud joonised on olnud paljude spekulatsioonide allikaks. Kohe esipaneelil võib naha kummalisi mehitatud õhusõidukeid, mida arvatakse olevat lausa kosmoselaevad. 

Maavälise päritoluga piktoglüüfe on leitud ka teistelt Copani bareljeefidelt. Muuhulgas on templiseintel kujutatud afro ja aasia rassidesse kuuluvate isikute nägusid, kuigi tänaseni puuduvad faktid selle kohta, et maiadel oleks olnud kontakte nende tsivilisatsioonidega. Copanis asub ka kõige pikem hieroglüüfidega pikitud treppsein. Senini ei ole suudetud veel kõiki hieroglüüfe dešifreerida ning kahjuks ei ole ka kõik märgid enam terviklikult säilinud. Kui arheoloogid linna taastama hakkasid, laoti kivid üksteise järgi ritta ja nii on ka hieroglüüfide algne järjekord sootuks segi paisatud.

Öö veedame templite varemete kõrval asetsevas väikeses linnakeses. Siinne õhkkond on äärmiselt sõbralik ja sümpaatne. Suurem osa seiklejaid suundub siit tavaliselt edasi Hondurase Kariibi mere saartele, kus on väga soodsad snorgeladmise ja sukeldumise võimalused. Kuna meie reisiplaanid lähevad läbi sarnaste võimalustega Belisesse, siis jätame selle kõrvalepõike vahele. Copan jääb sel korral ka meie kõige lõunapoolsemaks punktiks.

 

Siit edasi hakkame liikuma tagasi suunas, kust alustasime – Cancuni Mehhikos. Teekonnale jääb veel üks väga oluline iidne maiade linn, Tikal. Kuna aga teekond sinna on väga pikk, siis otsustame teha paaripäevase vahepeatuse poole peal, Rio Dulces. See jääb Guatemala idakalda lähedale - piirkonda, kus Guatemalal on vaid väike kitsas valjapääs Kariibi merele. Suurema osas potentsiaalsest väljapaasust jääb Belisele, mis on olnud ka pikaajaliseks tüliõunaks kahe riigi vahel.

Saabumine peale poolteistnädalast viibimist kõrgmägedes Rio Dulcesse on just kui metamorfoos. Mida lähemale mere tasandile ja Kariibimere kaldani, mööda Carretera al Atlanticot, seda troopilisemaks muutub loodus ja palavamaks õhk. Astume kohalike vahel rüseledes bussist välja ning avastame ennast väikeses tolmuses bussioote varjualuses. Siit nurga tagant leiame kiiresti kohaliku kõrtsi, kus trehvame ka teisi rännumehi. Peale mõningasi vestlusi saab meile selgeks, et parim ööbimisvõimalus ei olegi enam kaugel – tuleb vaid võtta paat ning sõita mööda jõge mangroovi salus asuvasse bangalosse.

 

Sõit ei kesta kaua, ca kümme minutit, kuni paat pöördub keset jõge hulpiva suunaviida juurest puude vahele, kust (üllatus-üllatus) meie teekond ikka veel jätkub ja nüüd juba mööda kitsast ning tiheda mangroovi puhmastikega kaetud veerada.

 

Lõpuks oleme päral. Koht on tõesti väga ilus – siristavad troopikalinnud ja tõrvikud põlemas majaesisel terrassil.

 

See on selgelt meie senistest ööbimispaikadest kõige eksootilisem. Ka siinne seltskond on üsna värvikas, igasugu reisimehi erinevatest maailma otstest ning juttu jätkub pikemaks. Läheme siiski suht varakult magama, kuigi sumin (et mitte öelda hoogne pidu), mis kestab varajaste hommikutundideni, ei lase pikalt sõba silmale saada. Hommikul kohtume zombidega, kes eelmise õhtu arvet leti taga valjuhäälselt klaarivad. Ühes ollakse ühel nõul – selles, et joodi palju. Vaidlust tekitab vaid: Kui palju?

Rio Dulcest viib veetee mööda jõge Livingstonini. See on paaritunnine paadisõit ning vahelduseks väga kosutav. Enamus kasutab seda võimalusena minna edasi laevaga Belisesse. Meie piirdume siiski väikse jalutuskäigu ja lõunaga, et siis Rio Dulcesse tagasi pöörduda. Siinne piirkond on väga erinev senisest Guatemalast. Elanikkonda, kes on valdavalt mustanahaline, kutsutakse Garifunadeks. Need on Aafrikast toodud mustade orjade ja kohalike indiaanlaste järeltulijad. On tunda Jamaikast tuttavat Kariibi mere vibratsiooni.

Rio Dulcest bussile me aga enam ei saa. Kohalikud on ummistanud kogu bussiootepaviljoni ja järjekorda ei tundu kuskil moodustuvat. Buss läheb bussi järel ja isegi ülisuure pealepressimise peale suudab iga korraga vaid kümmekond kohalikku end peale suruda. Õnneks tuleb situatsioonist osa saama veel rännumehi ja otsustame, et Tikalisse edasiminekuks peame ilmselt muu võimaluse leidma. Saame väikse minibussi juhiga kokkuleppele ja viie tunni pärast astume juba Florese tänavatel.

 

Flores asub ca 65 km Tikalist ja on põhiliseks peatuspunktiks neile, kes soovivad külastada maiade üht eraldatumat linna. Tikal asub Guatemala suurima looduskaitseala südames, keset metsikut džunglit.

 

Kaitseala hõlmab endas suuruselt Belize ja Hondurasega võrdset maa-ala ja on Ameerika mandrite suuruselt teine kaitseala (esimene on Amazonase vihmamets). Tikali eripäraks on asetsemine keset džunglit, mis tähendab pea päevast kulgemist läbi metsa-ala püramiidist püramiidini. See annab Tikali avastamisele täiesti uue värvingu, sest senised linnad on olnud suhteliselt kompaktsed ja asunud kindlalt piiritletud alal.

 

Kuigi eesootava teekonna peale jääb veel õige mitu maiade linna nii Belises kui ka Jukatani poolsaare idakaldal, otsustame, et Tikal jääb meie viimaseks nö „Mundo Maya” (Maiade Maailm) kogemuseks. See võimas Mesoameerika tsivilisatsioon jätab endast väga suursuguse ja aukartust äratava mulje. Kuni tänini ei ole teada, miks Maiad jätsid üheksandal sajandil maha oma suurepärased linnad, mis nõnda hoolikalt ja mõtestatult rajatud. Need vähesed kirjalikud materjalid, mis neist järgi jäänud ning mida Popol Vuhi nime all tuntakse, selle kohta infot ei anna. Nagu paljude muudegi seni saladusse jäänud asjade kohta. 21.detsembril aastal 2012 lõppeb maiade kalendri 5200-aastane tsükkel. Pessimistid ennustavad kõige halvemat, optimistid aga vastupidist.

Meie aga läheme oma teekonnaga edasi, läheme Belisesse. Läheme sinna vaid ühe mõttega – tutvuma siinse veealuse maailmaga. Belis on justkui pehme maandumine peale neljanädalast viibimist hispaaniakeelses keskkonnas. Siinne territoorium oli pikka aega Briti piraatide poolt hõivatud, kes siin ennast juba 17. sajandil sisse sättisid. Peagi muutus piraatluse kõrval tulusamaks äriks palgipuude töötlemine ja eksport. See aga tõi kaasa intensiivse orjakaubanduse. 18. sajandiks oli Belise rahvastikust kolmveerand mustanahalised. Orjakaubandus hakkas hääbuma alles peale tööstusrevolutsiooni emamaal ning peaasjalikult selle tõttu, et tekkis vajadus tooteid tarbivate palgatöötajate järgi.
Tänaseks on selles rahvaste sulatusahjus kujunenud välja väga kirju kooslus erinevatest nahavärvidest ja kultuuridest. Ühed värvikamad ja domineerivamad neist on Kreoolid, kes on Briti piraatide ja endiste mustanahaliste orjade järeltulijad. Kohtame neid ka Caye Caulker'i (hääldatakse „Kii Kooker") saarel, kus ennast oma reisi viimasteks päevadeks sisse seame. Saare atmosfäär on nii „jalad seinal", kui see üldse olla saab. Siin ei näe sa naljalt kedagi jooksmas või kiirustamas. Siin isegi ei kõnnita, siin pigem „roomatakse".

 

Caye Caulker`il kogeme ka üle pika aja seda, millest kogu reisi ajal oleme alateadlikult üsna tihti puudust tundnud – selleks on vaikus. Kesk-Ameerikas liikudes pole sisuliselt olnud hetke, kui kuskil ei mängiks lärmav muusika, koerad ei hauguks, inimesed ei hõiguks üle tänava või autod ei müriseks ja nii 24/7. Esialgu ei pane seda tähele ning see on isegi eksootiline, aga tasahilju hakkab väsitama. Caye Caulker`il seda muret pole. Isegi autod töötavad siin elektriga ja on müravabad (kasutusele on võetud golfiväljakutel kasutatavad lahtised autod).

 

Teine oluline defitsiit, mida siit aga leida võib on AEG. Aega leidub siin kamaluga. Kellelgi ei ole kiiret. Saare ainsalt liiklusmärgilt võib lugeda „Liigu aeglasemalt". See sobiks suurepäraselt ka kogu saare tunnuslauseks.

 

Belize üheks suurimaks turismiõnnistuseks on läänepoolkera pikim, ligi kolmsada kilomeetrit idarannikuga paralleelselt kulgev korallrahu. See meelitab siia ligi kõiki, kes soovivad tutvuda kireva veealuse maailmaga. Teeme seda ka meie. Korallid ei ole nii värvilised kui Punases meres, aga kalad kellega siin koos ujuda saab, on kindlasti suuremad. Barrakuudad, astelraid ja Nurse haid ei tekita mitte just eriti turvalist tunnet, kui nad hoogsalt su ümber tiirutavad. Aga kui sina ei häiri neid, ei häiri nemad sind. Nurse haide kohta veel nii palju, et need on õnneks muidugi suhteliselt süütukesed.

Belize suurimaks probleemiks on olnud tõsised orkaanid, mis seda piirkoda alalõpmata kimbutavad. Orkaanide hooaeg algab juuni keskpaigast. Viimane suurim käis siit saarest üle 2001. aastal, mille kohta ka siinse saare kohalikud õuduslugusid räägivad ning mida nad oma teiseks sünnipaevaks peavad. Isegi Belise endine pealinn Belize City on peale 1961. aasta laastavat orkaani kolitud turvalisemasse kohta sisemaal Belmopani.

Istume Caye Caulker`i veetakso sadamas ja valikus on kaks taksot – Sexy Chicken ja Strictly Business. Kuna puhkus hakkab lõppema, valime viimase

Aive&Andrus
Caye Caulker, 16. apr, 2007

"Kesk-Ameerika ja Kariibid" reisikirjad

TEEKONDVIDEOD