REISIKIRI

Guatemala

Kõikidest Kesk-Ameerika melodraamadest tundub Guatemala ajalugu kõige traagilisem olevat. Valgete tulek viis sajandit tagasi tähendas põliselanike jaoks vaid haigusi, sõdu, orjandust ning pidevat taandumist üha sügavamatesse džunglitesse ning viljatumatesse kõrgmägedesse. Erinevalt Põhja-Ameerikast, mida mindi eurooplaste poolt asustama (koos perekondadega), tulid Hispaanlased siia kui vallutajad, sigitades lapsi koos kohalikega. Selle tulemuseks olid arvukad mestiitsid, kes on tänaseks saavutanud siin enamuse. Haruharva, kui tuldi koos perega. See tähendas kohe ka automaatselt kuulumist kõige kõrgemasse eliiti. Nendele järgnesid juba Uues Maailmas sündinud nn uus-hispaanlased, seejärel latiinod (mestiitsid) ning kõige lõpuks kõige madalama klassina põliselanikest indiaanlased (maiad) ning mustanahalised orjad.

Kogu 20nda sajandi valitsesid Guatemalat sõjalised diktaatorid (Sic! Üks nendest uskus isegi ennast olevat Napoleoni reinkarnatsioon). Eelmise sajandi keskpaigas oli ka kümmekond aastat väheseid helgeid hetki, kui toimusid esimesed vabad valimised, alustati maa reformidega ning legaliseeriti mitme partei süsteem. Siit alates aga astub areenile juba täiesti uus tegija – müstiline banaani ja kohvi kontsern The United Fruit Company, kohalike hulgas tuntud ka nimetusega "Kaheksajalg". See oli USA ettevõte, kes kujunes kogu Kesk-Ameerika õudusunenaoks. 1930. aasta lõpuks oli viimane maailma suurim tegija omas valdkonnas, omades suuremat eelarvet, kui mistahes Kesk-Ameerika riik eraldi võetuna. Too sama United Frutas, kelle valduses olid riigi suurimad raudteed, sadam ja üüratult suured maatükid, leidis ühel hetkel, et Guatemala reformid on läinud liiga kaugele ning viis koos USA valitsuse ja LKA abiga läbi sõjalise riigipöörde. Siit edasi otsustas kõike vaid Ameerika ning Guatemalast sai USA külma sõja aegse poliitika musternäidis võitluses kommunismi vastu. Pole siis ka ime, et USA omab tänini siin ülimalt madalat populaarsust (, mis ei kehti küll aga Ameerika kaupade kohta).
36 aastat kestnud kodusõda või õigemini Holokausti, mille jooksul tapeti lugematul arvul kohalikke elanikke (peamiselt maiasid), lõppes Guatemalas alles 1996. aastal, mil lõpuks guerilladega rahuleping sõlmiti.
Hoolimata aga repressioonidest ja vägivallast, mida põliselanike suhtes armutult rakendatud, on Guatemala kuni tänini suurim maia keelkonda kuuluvaid keeli rääkivate elanike arvuga Kesk-Ameerika riik ning seetõttu põnevamaid piirkondi, kus õppida tundma maiade kultuuri ja kombeid.

Siseneme Guatemalasse maad mööda. Piiriületus toimub valutult. Teiselpool piiri võtame uue bussi ja jätkame sõitu sisemaa suunas.

 

Maastik on siin vaga mägine ja maaliline. Interamericana maantee, mis kulgeb läbi kogu kontinendi, osutub ka Guatemalas igati heas korras olevaks. See on ilmselgelt tõeline mõnu ka kohalikele autojuhtidele, kes siin lootusetu kiirusega kurvidesse sööstavad, pööramata pisimatki tähelepanu reisijate kiljatustele ja arvukatele teeservi palistavatele ristidele. Ja mida tarka ja hoiatavat sa siin kohalikule autojuhile saadki öelda, kui too pole pikemat sirget kui kakssada meetrit elus veel näinudki.
Valisime esimeseks peatuskohaks Panajacheli, kohalike hulgas tuntud ka hüüdnimega Gringotenango (ehk valge mehe linn). Muidu suht ilmetu linnake on tekkinud siia eelkõige selleks, et pakkuda juurdepääsu imekaunile mägijärvele Atitlan. Maailma ilusaimaks järveks tituleeritav Atitlan on tõesti kaunis, asetsedes vulkaaniliste mäetippude vahelises orus.

 

Lisaks maalilisele vaatepildile, on Atitlan ka suurepärane koht tutvumaks kõrgmaa indiaanlaste elu-oluga. Võtame meiegi päevaks paadi ja käime läbi järve ääres asuvad indiaani külad.

Saabume Guatemalasse väga tähenduslikul ajal – algamas on lihavõtte pühad. See on Guatemala külastamiseks suurepärane aeg, sest siis on siin toimumas mitmeid religioosseid üritusi. Kuigi katoliiklus on riigi ametlik usk, pole see siiski suutnud lõplikult hävitada kohalike indiaanlaste paganlikke usundeid. Kooselus katoliiklusega on tekkinud väga mitmeid kummalisi kooslusi, mis on justkui vormilt katoliiklikud aga sisult maialikud. Maiade iidne jumal, mida hispaanlased nimetasid San Simoniks, latiinod Maximoniks ja põliselanikud Rilaj Maamiks, on endiselt au sees ja tema austamise traditsioonidest võib osa saada Santiago Atitlanis, kus elavad Tz'utujili Maiad. Siin piirkonnas on vaga tugevasti säilinud vanad traditsioonid ning siin kannavad veel ka mehed kohalikke rahvarõivaid.
San Simoni tähistamist kohtame ka Chichicastenangos, kus mitmete protsessioonide käigus pühakujusid mööda laada platsi ringi veetakse.

Laada külastamiseks valime pühapaevase päeva, sest sel päeval on siin toimumas kogu regioon suurim indiaani market. Tõsi, saime hoiatatud teiste rännumeste poolt, et viimasel ajal on see muutunud üha turistikesksemaks, aga vaatamist on siin siiski küllaga. Midagi sarnast kogesime viimati ka Ottavala indiaani turul Ecuadoris – kohalikud indiaanlased traditsioonilistes rahvarõivastes, müümas erinevaid tekstiile, ehteid, puunikerdustega indiaani maske ja siin ka maia keraamikat.

 

Nurgapealses kohvikut meenutavas söögikohas laseme hea maitsta ka kohalikel toitudel. Road, mis peaasjalikult valmisatud maisi baasil ning kus lisandina alati ka oa ja avokaado kastmed, on täiesti söödavad ja igati maitsvad. Mis puutub aga toidu esteetilisse valimusse, siis ütleme nii, et organismi läbides see värvi muutma ei pea.

Chichicastenangos tuleb ka esimene väike tagasilook. Nimelt õnnestub ühel meist langeda pikanäpumeeste ohvriks ja seeläbi kohalikele pooletuhande krooni vääringus andam “annetada” ning teine suudab oma jala päris kapitaalselt välja väänata. Peale seda kui jalaväänamisest tekkinud tuleleek silme eest mõneks sekundiks mustaks lõi, olid järgmisel hetkel kohalikud ümber ja kasutasid abitut hetke täiega ara – mida kõike valjuhäälselt ei pakutud - alates ehetest kuni juuksepaelteni välja .... sellel päeval me rohkem enam indiaani kultuuriga ei tutvu.

Jalg kosub õnneks siiski kiiresti ja juba paari päeva pärast saame reisi jätkata. Liigume edasi lõuna sunnas, külastamaks Guatemala kunagist pealinna Antigua Guatemalat, mis on kantud ka UNESCO maailmapärandi nimekirja. Linn oli veel paarsada aastat tagasi Guatemala pealinnaks, kuid peale suurt maavärinat, otsustati pealinn ohutumasse paika kolida ja nii tekkis praegune pealinn Guatemala City. Antiguat nimetatakse aga siiani Antigua Guatemalaks, mis tõlkes tahendab vana pealinna.

Ajastasime oma saabumise lihavõtte nädalavahetusele, sest Antigua on sel ajal koduks katoliikliku maailma suurimatele Ülestõusmispidustustele, Semana Santa´le. Õhk on täidetud viirukisuitsu ja leinamuusikaga, kogu linn oli leinarüüs. Ja nii juba terve nädala.

Ülestõusmispühade tähistamine algab katoliiklikus Guatemalas palmipuude pühaga, mis sümboliseerib Kristuse saabumist Jeruusalemma. Siit edasi toimuvad igapäevaselt tseremoniaalsed üritused ja protsessioonid, sümboliseerides Kristuse risti kandmist, ristiloomist ja kulmineerudes ülestõusmisega.
Traditsioon, mille 16. sajandil tõid siia hispaanlastest misjonärid, sai tugevaima kandepinna just siin Antiguas ning levis siit edasi ka teistesse Guatemala linnadesse. Iga päev läbi viidavate protsessioonide kõige dramaatilisemaks ja mõjuvõimsamaks vaatepildiks on suurtele, mitmekümne meetri pikkustele, massiivsetele alustele kinnitatud Jeesus Kristuse ja Neitsi Maarja kujude kandmine läbi linnatänavate ning üle imekauniste dekoreeritud liivavaipade – alfombrate.

Alfombra tähendab araabia keeles vaipa. See luuakse kohalike elanike kätetööna, mis sümboliseerib nende isiklikku ohverdust Kristusele tema viimasel teekonnal. Ühe vaiba tegemiseks võib sõltuvalt keerukuse astmest kuluda kuni 10 tundi vaga mahukat tööd. Vaibad luuakse otse munakiviteedele, kuhu kantakse alusliiv ja saepuru. Värvitud liiva ja šabloonide abiga joonistatakse aluspõhjale detailne muster.

Lisaks liivale ja saepurule kasutatakse vaipade valmistamiseks ka lilli, litreid, männiokkaid, juur- ja puuvilju ning erinevaid päevakohaseid sümboleid.

Kõige keerukamad ja kaunimad vaibad valmistatakse Suure Reede protsessiooniks, mis algab juba varahommikul kl 3 ja kuhu kohalikud tulevad otse kalmistult, olles veetnud seal öö koos kadunud lähedastega. Töö tulemuseks on tõelised kunstiteosed, mis sünnivad otse tänaval kõigi silme all. Ja seda kõike vaid selleks, et ennast viivuks imetleda lasta ning siis igaveseks hävineda rongkäiguliste jalge all.

Läbi tiheda rahvamassi teevad protsessioonile teed Rooma sõdurid, kes sümboliseerivad Jeesus Kristust risti lööma läinud roomlasi.

Rusuvalt minoorne dissonantsetes toonides muusika ning kirbe viirukisuits annavad mõista peaosalise saabumisest. Suur, üle kolme tonni kaaluv alus, mida kannavad lilladesse leinarüüdesse (kahetsuse ja meeleparanduse sümbol) riietatud sadakond meest liigub küljelt küljele kõikudes, vahepeal peatudes ja sammukese tagasi astudes, üle lillevaipade. Ja nii pikki tunde järjest.
Meeleolu muutub veelgi rusuvamaks Suure Reede pärastlõunal, kui kogu linn riietub ühtselt musta. Majadele paigutatud lillad kaunistused asendatakse nüüd mustaga. Protsessioonil osalejad kannavad käes väikseid laternaid ja kuju juhtiva koguduse liikme käes on suur, Jeesuse viimaseid sõnu kirjeldav plakat. Kostub pobisevaid palveid ja nuukseid.

Suurele Reedele järgneb Vaikne laupäev ja see on pühendatud Neitsi Maarjale. Pidustused on tagasihoidlikumad, kuid kuju kandvad naised on riietatud oma parimaisse rõivaisse ning käivad kangelaslikkust üles näidates tikk-kontsadel Antigua munakiviga sillutatud tänavatel.
Lihavõtte pühapäeva meeleolu on juba ülev, sest tähistatakse Jeesuse ülestõusmist. Linna taevalaotust täidavad ilutulestikud ja mängib rõõmus muusika.

Viimane protsessioon, mis meie hotellitoast möödub, lõppeb kell pool kolm öösel. Vaatame kella - Hondurasesse väljuva bussini on aega veel poolteist tundi.

Aive&Andrus
Antigua, Guatemala aprill 2007

"Kesk-Ameerika ja Kariibid" reisikirjad

TEEKONDVIDEOD