Albaania
oktoober 2015
Balkani tuur
Albaania on territooriumilt väike riik, pea poole väiksem
kui Eesti, kuigi taju tõrgub seda uskumast. Mägised maastikud ning põhimaanteedest
kõrvale jäävad käänulised ja üsna tagasihoidlikus korras autoteed, loovad mulje
lõputult kulgevatest radadest, mida mööda võidki looklema jääda. Kesiselt
arendatud maanteevõrgustik on olnud mingil hetkel lausa riiklik poliitika, et
takistada vaenlasel kiiresti edasi liikumast. Riigile, mis on täna üha rohkem oma
nägu turistide poole pööramas, see kindlasti enam kasuks ei tule. Samas aga
kehtib alati see hea reegel: mida raskem juurdepääsetavus, seda vähem rikutust
turistide poolt ning seda parem võimalus kogeda ehedamat kohalikku elu-olu.
Albaania puhul kehtib see veel täiega.
Mida lähemale Aadria merele, seda lähemale veelgi
suuremale soojale, mis hoolimata algavast sügisperioodist ulatus siin kohati
juba kolmekümne kraadi alla. Teeperved olid iga paari kilomeetri tagant
puuviljalette täis pikitud ning seda võimalust ei saanud jätta kasutamata.
Kõige minevamaks kaubaks oli hurmaa, mis maitseb siin kordades paremini kui
meie kodustel Rimi lettidel. J
Oma esimese pikema peatuse tegime Albaania lõuna ossa
jäävas Beratis. See UNESCO kaitse all
olev linn ulatub oma ajaloos paarituhande aasta taha ning on mänginud erinevatel
ajajärkudel olulist rolli Albaania ajaloos. Linna ehteks on Ottomani aegsed
valge lubjakrohviga kaetud kivimajad, mis ronivad mööda järske mäeseinasid nii
laiustesse kui kõrgustesse. Rohked aknaavad esifassaadidel, mis tänu järsule
mäenõlvale reastuvad üksteise all, on andnud kohale oma eripärase nime – „Tuhandete
akende linn“, mida ka ohtralt kõikides turismibrošüürides ja teatmikes afišeeritakse.
Saime oma hotellimajutuse otse vanalinnas südames,
Mangalemi kvartalis. Siin on kõik käe-jala ulatuses – nii vaatamisväärsused kui
söögikohad. Kohalikult valmistatud lambaliha maitses eriti suurepäraselt. Ning
eriti üllatav oli rakijade valik, mida oli pakkuda igast võimalikust marjasordist
ning igati efektses jäätatud topsis.
Vanalinna põnevaimaks kohaks on mäetippu jääv Bütsantsi
aegne Kalaja tsitadell. See ei ole vaid muuseum, kus minevikuga tutvumas käia.
Siin elab veel tänaseni hulgaliselt inimesi, tegelemas on oma igapäevaste
toimetustega ning müütamas turistidele kohalikku käsitööd. Peamiseks
müügiartikliks on silmatorkavalt ilusad ja elegantse joonega albaania pilutatud
pitskardinad, laudlinad, voodikatted ja kõik võimalikud muud tekstiilitooted. Oehh,
kostub naiste õhatusi ... oleks vaid kohvris rohkem ruumi, lahkuks kõigi
nendega J
Pidime leppima siiski vaid valitud paladega.
Beratist võtsime suuna edasi põhja suunas. Otsustasime,
et riigi pealinna Tiranat tahaks küll näha, aga ööbima siia ei jää, sõidame sealt
vaid läbi, tutvume rahvusliku ajaloomuuseumiga, lõunatame ning siis põrutame
juba edasi Shkodrasse. Makedoonias hoiatati meid, et kui otsest põhjust pole,
siis ei maksaks Tiranasse üldsegi sisse põigata, sest liiklus on seal rohkem
kui kaootiline. Nii ka oli. Kõige viimane asi mida siin jälgida, on
liiklusmärgid. Sõita tuleb nö õlatunnetuse järgi. Eriti kohutavad on siin
ringteed, kus isetekitatud ridade arv võib ulatuda kohati kuni kuueni. Ning see
kaos, mis nendel valitseb on ikka täielik komöödia. Linna keskseimal Skanderbegi
väljakul läbisime ristmiku laadset ringteed meenutavas autode summas ikka meeter
korraga – kõigepealt liigud ise ühe auto pikkuse, seejärel lased läbi
ristisuunas liikuja ja nii umbes kolmkümmend korda järjest. Uskumatu. Aga nii
need asjad siin käivad.
Sama väljaku kõrvale jäi ka ajaloomuuseum, mis üllatas
oma põhjalikkuse ja süsteemsusega, mida ei saa täheldada kõige selle kohta, mis
muuseumist väljapoole jääb.
Lõpuks kui, autode summast välja pääsesime, surusime
gaasi juurde ning liikusime edasi Shkodra suunas. Shkodra on üks Euroopa
vanimaid linnu. Peamine põhjus miks siia tullakse ei ole siiski mitte linn ise,
mis iseenesest on täiesti vaatamist väärt, vaid siit kuuekümne kilomeetri kaugusele
jääv Komani järv. Kunagi oli see aga jõgi. 70nendatel rajati siia tamm
hüdroenergiajaama tarbeks, mis paisutamise teel jõest järve tekitas. Täna saab
siin praamide ja paatidega sõita ning see on tõesti sõitmist väärt - vaated on
võrratud. Mitte nii võrratu aga ei ole selle järve paisutamisega kaasnev lugu,
sest vee alla jäi kümneid külasid ja sadu, kui mitte tuhandeid, eluasemeid.
Nende kahjude korvamine jäi muidugi kohalike enda kanda. Riik sellistesse „pisiprobleemidesse“
ei sekkunud.
Peatusime meie paadimehe peremajutuses, mäenõlval olevas
kivimajas. Majakeseni viib mäkke tõusev kiviklibu trepp-tee. Igal järgmisel
astangul on kividest laotud väike majake, ühte sellisesse oli pere end sisse
seadnud ja maja ette viinamarjaväätide alla külalistele lauakese katnud. Toit
valmis väliköögis ja sealsamas ukerdas väike perepoeg, kamina ees hällis magas
paarikuine tütreke. Teisel korrusel magamistoas kuivasid pampersid ja
voodikohaks olid mitmed üksteise otsa laotud tekkide-madratsite virnad.
Õhtu lähenedes käisime ka Shkodras ringi. Silmatorkavalt
hea mulje jättis Tradita Geg ja Tosk nimeline restoran-muuseum, kus sai nii
hästi süüa kui ka nautida suurepärast atmosfääri. Restorani omanikust
kultuurifänn oli siia kokku kuhjanud hulgaliselt Albaania käsitööd,
põllutööriistasid ja muid kodutarbeid, mis kokku lõid väga koduse ja õdusa
keskkonna. Toit valmis külaliste silme all hiigelsuures kaminahjus ning selle
kohale oli ehitatud lava, kus kohalikud pillimehed rahvusmuusikat mängisid.
Huvitava ajaloolise faktina saime kohapeal teada, et Shkodra
vabastasid türklaste võimu alt hoopiski Montenegrolased, kes kaotasid siin
lahingutes 10 000 meest. Suurriikide otsusega läks linn eelmise sajandi
alguses siiski vastloodud Albaania riigi koosseisu, mida Montenegrolased peavad
tänini suureks ülekohtuks. Taas üks pingeallikas külgnevate riikide vahel.
Selle teadmisega võtsime järgmisel päeval suuna juba Montenegro peale.